Näitus «Kas Läänemeri jääb meiega?»
«Kas Läänemeri jääb meiega?»
Avatud alates 2.oktoobrist
Narva Laste Loomemaja galeriis on avatud näitus «Kas Läänemeri jääb meiega?», mis edastas Poola Vabariigi Suursaatkond Tallinnas.
Kas Läänemeri jääb meiega?
Ökoloogilise katastroofi poolt ohustatud Läänemeri on äärmiselt aktuaalne teema nil meile, rannikualade elanikele, kui ka kõigile neile, kes armastavad Läänemerega piirduvaid alasid.
Viis kunstnikku, Joanna Czaplewska Poolast, Rasa Joni Leedust, Lucija Mrzljak Eestist, Gundega Muzikante Lätist ja Justyna Nyka Norrast, lõid illustratsioonid raamatu “Baltek” tekstile, mille autor on Anna Czerwińska-Rydel.
Iga illustreerija interpreteeris Balteki lugu omal viisil - lugu noorest, väga targast tursast, kes koos teiste mereasukatega muretseb plastiga risustatud Läänemere tuleviku pärast.
Viis, kuidas Joanna Czaplewska veealust maailma esitles, paneb meid kohe tundma emotsionaalset sidet raamatu tegelastega. Meie erilise poolehoiu võidab laste poole abi saamiseks pöörduv Baltek. Seetõttu said just tema ja ta kolleegid selle näituse giidideks.
Rasa Joni töödes viitavad merd hirmutavale ohule värvid: virulentne, justkui mürgine roosa.
Lucija Mraljaki puhul näeme jälle peeneid, pedantselt töödeldud vorme: pudelisse Iõksu jaänud krevetti ja kinda taustal väikest kala. Kui taipame, et enamik neist kaunilt värvidega kokku sobitatud esemetest ei tohiks üldse merre sattuda, tabab meid teatud ebamugavuse tunne.
Ühel Gundega Muzikante illustratsioonil märkame võrku kinni jaänud hüljest. Kunstnik näitas seda ökoloogilist problemi väga ilmekalt – ainuüksi Läänemeres võib hinnanguliselt olla kuni kaheksasada tonni kaduma Rinud kummitusvõrke, mis on loomadele surmavaks lõksuks.
Justyna Nykale iseloomulik tehnika – vabakäejoonised sule ja tindiga - annab tema illustratsioonidele sügava teravuse. Ebareaalsed olendid ujuvad tühjas ruumis, kuhu aeg-ajalt ilmuvad tugevad tumedad aktsendid - prügi. Kas Läänemeri näeb mõne aasta parast valja selline?
Näitust täiendavad fantastilised nukud, kelle kujundas ja õmbles Grażyna Rigall. Maskotid on ainulaadsed -kunstnik kasutas nende loomisel vanu ja äraviskamiseks mõeldud esemeid, vastates ühtlasi Balteki palvele, kes julgustab lapsi plasti kasutamist vähendama.
Kas Läänemeri muutub järk-järgult kinni kasvavaks veehoidlaks, mis muutub üha vaesemaks ja kus ei asu mitte tursk ja hülged, vaid bakterid ja vetikad? Kas üha madalam vesi muutub roheliseks viskoosseks lögaks ja ainult igikestvad sinivetikad mäletavad, et see soine ala oli kunagi Läänemeri? Ja mis siis, kui meil tuleb jalutada liiva asemel mööda lõputut prügimerd kõrguvatel mikroplasti hunnikutel? Ja kui meri kaob täielikult, kas muinasjutud, legendid ja müütilised mereolevused jäävad ellu?
Seda me ei tea, aga me kõik saame selle seisundi muutmisele kaasa aidata, isegi kui need on väikesed sammud...
Kutsume teid näitust vaatama!
Näitus töötab kuni 31.oktoobrini