Suured lood saavad vahel alguse ühest kirjast
„Minu nimi on David Johnson. Töötan vene keele õppejõuna Vanderbilti ülikoolis Tennessee osariigis Ameerika Ühendriikides. Otsime kolleegidega kohta, kuhu saaksime järgmisel suvel tuua 3–4 nädalaks väikese grupi vene keelt õppivaid tudengeid…“
Just sellise kirja sai Narva Laste Loomemaja direktor Viktoria Lutus 2. veebruaril 2024.
Tol hetkel tundus see mõte veel väga kauge. Järgmisel suvel reis kahjuks ei toimunud, kuid kaks aastat hiljem sai Ameerika poole soov teoks.
8. mail saabus Narva grupp Ameerika Ühendriikide tudengeid ja õppejõude — 12 tudengit vanuses 19–20 aastat ning 2 õppejõudu. Juba 11. mail külastasid meie külalised esimest korda Narva Laste Loomemaja.
Nad osalesid ringide ja stuudiote tundides, tutvusid õpilaste ja õpetajatega, jälgisid huviga meie loomingulist elu, esitasid küsimusi, suhtlesid ning imestasid siiralt, kui elav, mitmekesine ja soe võib olla Loomemaja õhkkond.
Eriti südamlik hetk oli see, et iga tudeng võtab mälestuseks kaasa väikese osa meie Loomemajast — keraamilise suveniiri, mille valmistasid õpetaja Jekaterina Averko õpilased. See on väike sümbol laste loomingust, laste kätest ja Narva soojusest.
Teatristuudios „16.komnata“ ootas külalisi Anna Tereshchenko juhendamisel eriline töötuba, mis toimus koos teatristuudio õpilastega. See oli lõbus, elav ja hariv sukeldumine vene keelde teatrimängude, suhtlemise ja improvisatsiooni kaudu. Töötuba pakkus tudengitele palju huvi, naeratusi ja emotsioone.
Kuid see on alles tutvuse algus. Juba 18. mail tulevad tudengid taas Loomemajja, et valida endale meelepärane ring, puudutada loomingumaailma, jätkata suhtlemist meie noorte ja õpetajatega, proovida erinevaid tegevusi ning saada mõneks ajaks osaks meie suurest loomingulisest perest.
Kolme nädala jooksul — 11.–28. maini — osalevad tudengid vabatahtlikuna erinevates meie piirkonna asutustes: Narva Laste Loomemajas, Narva Muuseumis, Kultuurimajas Rugodiv, Narva Keskraamatukogus, Narva-Jõesuu hooldekodus ning tutvuvad ka Sillamäega.
Meie jaoks ei ole see lihtsalt rahvusvaheline külaskäik. See on lugu huvist kultuuri vastu, soovist üksteist paremini mõista ning sellest, kuidas üks kiri võib saada alguseks tõelisele sõprusele eri riikide inimeste vahel.
