Kaks nädalat rahvusvahelist vahetust Narva Laste Loomemajas

Kaks nädalat kõlas Narva Laste Loomemajas eriline intonatsioon – pehme saksa aktsent põimus vene keelega ning koridorides kostis üha sagedamini vaikset naeru ja äsja õpitud sõnu.

Meie juurde saabusid rahvusvahelise vahetuspraktika raames kaks vabatahtlikku Saksamaalt – rõõmsameelsed üheteistkümnenda klassi õpilased Iona ja Matilda. Nende kodulinn on väike Engstingen Stuttgarti lähedal. Koolis on nad juba mitu aastat õppinud vene keelt. Kui tuli valida prantsuse ja vene keele vahel, otsustasid nad vene keele kasuks – keerulise, kuid põneva. Neid on alati köitnud uued kogemused ja teised kultuuriruumid.

Praktikale ja vabatahtlikuks mineku idee pakkus õpetaja, kes aitas valida sihtkohaks Narva. Nii sai meie linnast nende jaoks rohkem kui punkt kaardil – see sai osaks isiklikust loost.

Kahe nädala jooksul jõudsid tüdrukud külastada mitmeid ringe, tutvuda laste ja õpetajatega, vaadata etendust, osaleda tundides ja töötubades ning lüüa kaasa loomemaja igapäevaelus. Nad jälgisid huviga, proovisid, küsisid, jagasid oma kogemusi ja suhtlesid palju.

Iona on mõtlik ja raamatuid armastav neiu, kelle hobideks on ratsutamine, võimlemine ja tšello. Kunagi kaalus ta meditsiiniõpinguid, kuid soovib enne olulist otsust maailma näha ja erinevaid kultuure tundma õppida.

Matilda on keskendunud ja loov, mängib flööti, joonistab, loeb ning tegeleb sulgpalliga. Tema unistab juristiametist – soovib kaitsta ja seista õigluse eest.

Neile meeldis Narva – väikesed tänavad, rahulik õhkkond ja avatud inimesed. Rõõmu pakkus lastega suhtlemine, koos joonistamine ja naermine, teineteise mõistmine ka siis, kui sõnu napib. Ja muidugi pannkookide küpsetamine – lihtne rõõm, mis ühendab.

Kaks nädalat möödusid kiiresti, kuid soojad vestlused, uued sõbrad ja esimesed iseseisvad venekeelsed laused sõidavad nendega kaasa Engstingenisse.

Soovime Ionale ja Matildale julgust järgida oma unistusi, mitte karta muutusi ning säilitada avatus maailmale, mis nad siia tõi. Olgu nende teed laiad, otsused teadlikud ja süda tänulik iga uue kogemuse eest.

Ja võib-olla ühel päeval, kuuldes tuttavat vene keelt või tundes värskete pannkookide lõhna, nad naeratavad ja ütlevad:  «Kõik algas Narvas…»